Nagu mustikas – aga ei. See on hoopis midagi veel paremat. See on söödav kuslapuu.
2020. aastal rajasime tallu söödava kuslapuu istanduse. Kuna tegu on Eestis vähelevinud kultuuriga, siis oleme saanud hulganisti küsimusi. Otsustasime, et paneme kirja kümme huvitavat fakti söödavast kuslapuust. Kui tekib veel küsimusi, siis võib lahkesti meile kirjutada.
– Söödav kuslapuu (Lonicera caerulea) on looduses kasvades väga pikaealine põõsas (80 aastat ja rohkemgi), istanduses või koduaias on tema eluiga 25–30 aastat.
– Olles pärit karmide talvedega aladelt, on söödava kusalpuu puhul tegemist väga külmakindla ja vastupidava liigiga: taludes kuni –46 °C pakast.
– Öökülm kuni –8 °C ei kahjusta söödava kuslapuu õisi.
– Kuigi nimi ütleb et tegu on puuga, siis tegelikult kasvab ta põõsana. Sõltuvalt sordist varieerub taime kõrgus 1,3-1,82 m ja laius 1,2-1,9 m.
– Söödav kuslapuu ärkab kevadel ellu väga varakult. Õied puhkevad enamikul aastatel juba aprilli keskel.
– Söödava kuslapuu õie sigimikud on kokku kasvanud ning nendest moodustub kaksikmari. Sisuliselt on ühe marja sees kaks marja.
– Saagikus on söödaval kuslapuul suhteliselt tagasihoidlik, ühe põõsa kohta saab keskmiselt 1 -3kg marju.
– Söödava kuslapuu marjad on ühed tervislikkuse pommid sisaldades bioaktiivsetest ühenditest C-vitamiini (15–88 mg, keskmiselt on see aga 44 mg 100g kohta) ja polüfenoolseid ühendeid sh. antotsüaane
– Sorditi varieeruvad söödava kuslapuu maitsed magusast kuni hapuni. Põhilised maitsevarjundid, mida tuntakse on mustsõstar, mustikas, sinikas ning mõnel puhul ka vaarikas ja kirss.
– Söömisel värvivad kuslapuu marjad käed ja suu siniseks just nii nagu metsmustikad seda teevad.
Võõrkeeltes leiab kuslapuu kohta infot järgnevate nimede all:
honeyberry, honeysuckle (inglise k.)
haskap (jaapani k.)
camarise (prantsuse k.)
жимолость (vene k.)
marjasinikuusama (soome k.)
jagoda kamchatika (poola k.)
Geißblatt (saksa k.)
Postituse tegemiseks on kasutatud “Väike kusalapuuraamat” abi.